Robotid näota kehade vahel

Robot ja must kogu peatuvad ülekäiguraja ees, sest sõiduteel läheneb isesõitev auto. „Hello!“ kostab standardkeeles tehishääl masina kõhuõõnest. Nad tervitavad viisakalt, aga kummalgi pole nägu, seega pole ka võimalik üksteisele otsa vaadata. Esimene on Ahti Heinla leiutatud pakikanderobot, teine aga Eesti uus normaalsus – pealaest jalatallani ulatuvat burkat või nikaabi kandev mosleminaine.

Kes oleks osanud arvata, et juba 2015. aastal võime olla siinsamas Eestis „Futurama“ skeene päris eluks muutumisele niivõrd lähedal – tänaval ilma nägudeta inimesed ning iseseisvalt ringi vuravad autod ja postirobotid, mis meenutavad kangesti „Teletupsude“ tolmuimejat Noo-Nood.

Tööstustele, kes pidevalt vähendavad näo ja hingega personali ja laiendavad masinaparki, on selline ühiskonna arengustsenaarium muidugi unistuste tee tootlikkuse lakke- ja tööjõukulude nulliviimiseks. Ja ka burkaga moslem on tikutulega töötajat taga ajavale töösturile ilmselt paras päästerõngas, kui kõik eestlased on Soomes ja Silicon Valleys. Samas kirjutas Marion Pajumets hiljaaegu Eesti Ekspressis, et looritatud naiste värbamine suhtlust ja miimikat eeldatavatele ametikohtadele võib osutuda võimatuks, pretsedent on olemas Kairo ülikoolist.

Õigus tunda hirmu

Kõikide nende dilemmadega seisame silmitsi, kui Eesti peaks võtma omaks mõlemad – tehnikaimed, näiteks Heinla maailmas laineid löövad pakirobotid ja loodetavasti ka tulevased leiutised ning isesõitvad autod, kui teeme oma teed nii palju korda, et need siin üldse sõita saaks – ja seisukoha, et näo varjamise usku moslemitel on mõistlik iga viimast millimeetrit oma identiteedist paduuskmatu ühiskonna tänaval varjata.

Ma ei ütle, et see oleks halb, aga see on ilmselt väga harjumatu ja natuke hirmus ka. Oleme ju seni harjunud, et kõigil, kes tänaval vastu tulevad, on nägu ja tuksuv süda. Kui kõik need üheaegselt arenevad ideed saavad samal ajal ka teoks, võib Eesti tänavapildi muutumist võrrelda piltlikult robotite rünnakuga.

Ei, ma ei taha kuidagi väita, et burkakandja on robot. Aga tänaval liikudes on ta kangesti selle moodi. Kõik meeled ahendatud ja teistel, näoga inimestel, pole aimugi, milline inimhing eesriide taga võiks peituda. Meil on inimlik õigus tunda hirmu. Ka robotite ees, kelle puhul ei saa kunagi päris kindel olla, kui targad nad tegelikult on.